Eesti taasiseseisvumise 30. aastapäeva eelõhtul toimunud sümpoosionil lahati mitmeid olulisi teemasid: milline oli meie elu ja toidulaud 25 aastat tagasi? Mida tähendab heaolu piimafarmis? Millised ootused on tarbijal? Mis kursil oleme liikumas ja milliseid trende võime hakata nägema? Kuidas sobitub rohepööre piimakarjakasvatuse tulevikku?
Juubelisümpoosioni avasõnades kinnitas Dimediumi nõukogu esimees Kadri Kullman, et eestlased on tõeline tiigrirahvas – sai ju Tiigrihüppest alguse Eesti digiedulugu, nüüd nügib meid loodussõbraliku ja jätkusuutlikuma tuleviku suunas Rohetiiger, mille üheks asutajaliikmeks on ka Dimedium. Rohelise läätsega kiigati sümpoosionil ka Eesti piimatööstuse tulevikku, sest seegi sektor on läbimas muutuseid.
Rohetiigri eestvedaja Eva Truuverki juhtimisel arutles paneeldiskussioonis Eesti piimanduse olukorra üle terve tootmise-tarbimise ahel: laval diskuteerisid OÜ Agrone juhatuse liige Margus Muld, piimandusühistu E-Piim juht Jaanus Murakas, COOP Eesti juhatuse esimees Alo Ivask, Kõljala Põllumajandusliku OÜ juht Tõnu Post, Eesti Maaülikooli söötmisteaduse õppetooli dotsent Marko Kass ja AS Dimedium nõukogu liige ja Põllumajandus-Kaubanduskoja nõukogu esimees Sivar Irval.
25 aastat tagasi: õhus oli rohkem entusiasmi ja maal inimesi
25 aasta tagust aega meenutades tõid nii mõnedki esinejad välja märksõnad „entusiasm“ ja „tulevikuootus“ – ühiskonna uusi tuuli arvestades valitses üleüldine tahe oma asja teha, sellele lisandus jõud alustatu ka lõpuni viia. 1996. aasta piimanduse seisuga võrreldes tuntakse praegu aga enim puudust tööjõust: „kui 1996. aastat tänasega võrrelda, siis võiks tagasi tulla see, et maal elaks rohkem inimesi ja minul kui firmajuhil oleks tööjõudu. Täna me otsime tööjõudu märksa kaugemalt,“ sõnas Kõljala PM OÜ juht Tõnu Post.
Sellest hoolimata nenditi ühiselt, et üldises plaanis on olukord siiski paranenud: näiteks domineerib täna piimatoodete riiuleil ikkagi kodumaine toodang. Ka OÜ Agrone juhatuse liige Margus Muld nõustus, et üldiselt võib arenguga rahul olla: „Mida loomakasvatusest sellest ajast kaasa võtta – loomad olid tol ajal lõas, arenenud lautasid polnud. Minu arust on kogu aeg ainult paremaks läinud!“.
Eesti piimatööstus aastal 2021 – mis teeb lehma õnnelikuks? Mida ootab tarbija?
Kaasaegses piimafarmis on tootja üheks eesmärgiks pidev lehma heaolu parandamine. Selleks on mitmeid viise: pidamistingimuste parandamine, mugava elukeskkonna tagamine, õigete ja heade inimeste palkamine. EMÜ söötmisteaduse õppetooli dotsent Marko Kass soovitas lehma vajaduste mõistmiseks vaadelda looma endaga võrdsena: „Loom tahab sama mida meie: ilus kodu, mugav voodi, söön, mida tahan... “ ning lisas: „Mõelge, kes meil täna laudas on: meil on lapsed ja naised. Kui me lähtuks sellest loogikast, siis me võibolla näeks ka laudas asju paremini.“ Erilist rõhku heaolu tagamisel paneks ta vasikatele kui loomadele, kes on elu esimeses etapis ja vajavad head tõuget.
Inimkeskset lähenemist pooldas ka Tõnu Post, toonitades, et farmis peaksid töötama head inimesed, kes sobivad oma tööle – halva iseloomuga töötaja kajastuvat ka looma toodangus. Kui loom tajub, et temaga käitutakse hästi, ei tunne ta vajadust agressiivselt või ebameeldivalt käituda. Rahulolevate lehmadega farm on oluliselt vaiksem.
Margus Muld tõi diskussiooni kaasaegse loomapidamise tehnoloogialembuse, mille tagajärjel väheneb inimese ja looma igapäevane kokkupuude. Kui Marko Kassi arvates pole seetõttu enam inimese ja looma vahel nii tihedat sidet, siis Mulla sõnul pole see negatiivne suund: „Kui suudaksime loomaga majandada nii, et ta inimest võimalikult vähe näeb ja saab ainult oma liigikaaslastega suhelda, oleks see kõige parem.“
Uute tehnoloogiate abil võib tootjal olla ka lihtsam hinnaga võidelda, sest iga tootja põhiline katsumus on leida viise tootmise efektiivsemaks muutmiseks. Looma heaolu parandamine on sellega otseselt seotud: õnnelik lehm on ka tervem ja tootlikum lehm. Kuna Euroopa Liidus keelustatakse loomakasvatuses järjest enam ravimeid, on lehmale vaja tagada paremad pidamistingimused, mis aitaksid ravivajadust vähendada. Sivar Irvali sõnul käib Dimediumis Smart Farm kaubamärgi all pidev töö, leidmaks uusi tehnoloogiaid ja lahendusi, kuidas looma heaolu parandada ja tootmist efektiivsemaks muuta.
Tehnoloogia soetamine ja robotite kaasamine tähendab aga investeeringuid. See on ka kaasaegse piimanduse suurim murekoht: Eestis ei ole väga ammu piimatööstusesse suuri investeeringuid tehtud. Piima hind püsib madalal, mistap on investeeringuteks raha leidmine keeruline, vaat et võimatu ülesanne. E-Piima juht Jaanus Murakas kommenteeris tööstuse hetkeolukorda, sõnades: „Eesti piimatööstused on täna liiga tööjõumahukad ja väikese mahuga.“ See tähendab, et farmid ja tööstused peavad muutuma suuremaks. Rahvusvahelise konkurentsi pakkumine oluline, sest pelgalt siseturule tootmine ei tasu enam ära.
Keskmist piimatoodete tarbijat aastal 2021 aitas iseloomustada COOP Eesti juhatuse esimees Alo Ivask: märgata on mõningate alamtrendide hoogustumist, näiteks tarbitakse laktoosivabu ja tervisetooteid. Samas ei kajastu nii mõnedki meedias tihedalt kajastatavad suunad, näiteks mahetoodete tõus, väga selgelt müüginumbrites. Tervislike toodete eelistamine viitab aga sellele, et inimeste toiduteadlikkus kasvab ja inimesed jälgivad järjest põhjalikumalt, mida söövad.
Piimatööstuse tulevik – rohepööre ja koostöö
Tuleviku piimatööstuses on rohepööre möödapääsmatu ja töö selle nimel juba käib. Jätkusuutlik tootmine saab kindlasti olema oluline müügiargument ka tulevikutarbija jaoks, kes tahab teada, kuidas piim on toodetud ning palju ressursse selle saamiseks kasutatud. Margus Muld tõi näite Skandinaaviast: seal on juba müügil CO2-neutraalsed piimad. Ka OÜ Agrone jaoks on hetkel olulisim teema jätkusuutlik tootmine: „Lehma päris nulli ei saa, aga peame ise tekitama muid tegevusi, millega saame nullida metaaniheite,“ avas Muld loodussäästliku tootmise mõttekäigu tagamaid.
Ühe põneva moodusena metaaniheite vähendamiseks pakkus Tõnu Post välja kujundi tulevikulehmast kui energiaandjast. Suurem osa kaasaegsest transpordist kasutab fossiilseid kütuseid. Kui asendada need metaaniga, saab piimatööstuse ökoloogilist jalajälge kordades vähendada. „Tulevikus võime hakata metaani kokku koguma, biojaamades rohkem tootma ja energiavarustust tagama,“ laiendas Post teemaarendust.
Metaani-teemat pidas hingelähedaseks ka Marko Kass, kes andis teaduslikumast vaatenurgast piimatootjatele lahkesti nõu: „Metaan väljendab eelkõige sööda seeduvust ja metaani emiteerimise vähendamiseks tuleb oma silo korda teha!“
Nii Margus Muld kui Tõnu Post nimetasid panka rohepöörde läbiviimisel kogu protsessis oluliseks partneriks. Üksinda pole ühelgi tootjal võimalik tegeleda korraga igapäevase tootmise ja kestva maailma loomisega. Kuna ka pankadel on kindlad plaanid, mille alusel peab teatud osa väljalaenatavast rahast minema keskkonnasõbralike ja roheteemade toetuseks, on Mulla sõnul juba nende tehtud investeeringud end ka ära tasunud: „Oleme pankadelt saanud oluliselt odavamate intressidega laene.“
Rohepööre kiirendab ka piimatootmise struktuurset-regionaalset muutust. Jaanus Murakas selgitas, miks piima hind peaks lähitulevikus tõusma hakkama: „Piimatootmises kolib tootmine EL-is lõunariikidest vaikselt põhja poole. Ennustame, et riikides, kus täna enamus piima toodetakse (Saksamaa, Prantsusmaa, Holland), hakkab kiire piimatoodangu langus, seepärast peaks piima hind tõusma hakkama“. Piimanduses mõjutab hinnataset juba väike muutus: 1–2% vähem piima tootmist EL-is mõjutab hinnataset kuni 10%. Murakas lõpetas sõnavõtu selge sõnumiga: rohepööre on ühteaegu nii vältimatu kui võimalik.
Lisaks tehnoloogilistele abivahenditele, karja kohta detailsemate andmete kogumisele ja tarbija toitumise personaalsemaks muutumisele toodi tuleviku piimatootmises olulise märksõnana välja ka koostöö. Tõnu Posti ja Margus Mulla sõnul on oluline koostöö tootjate ja pankade vahel, Sivar Irval nägi koostöö tähtsust ka piima tootja ja sellest toote valmistaja vahel: „Näiteks võidakse piimast teha toode, mis on tänu algmaterjali osadeks võtmisele ja teisiti kokku panemisele tunduvalt väärtuslikum kui tavaline piim, kuid siis peaks ka raha algse piima tootja ja sellest valmistatud toote valmistaja vahel võrdsemalt jagunema.“
Piimanduse tuleviku võttis Jaanus Murakas kokku lootusrikka visiooniga Eesti piimatööstuse tulevikust: „Ma loodan ja siiralt arvan, et maaelu, piimandus ja lehmapidamine on 25 aasta pärast ühiskonnas au sees ja neid inimesi väärtustatakse kui planeedi toitjaid ja planeedi päästjaid“.
Kogu Dimediumi meeskond väljendas lootust, et nii nagu lehmad rõõmustasid tootjaid piimaanniga ja tarbijaid maitsvate toodetega veerand sajandit tagasi, jäävad nad seda tegema ka 25 aasta pärast. „Lehmad on kindlasti Eestimaal olemas, piim ja piimatooted maksavad poes oluliselt rohkem kui täna ning vee ja piima hinnavahe on väga suur. Piima kasuks!“ jagas oma nägemust Eesti tuleviku piimandusest Dimediumi loomakasvatustoodete grupi juht Neidi Puur.
Sümpoosionile kohaselt sai kindlaks määratud ka traditsiooniline „teoorjuse“ päev – Dimediumi töökas kollektiiv läheb seekord Nopri tallu, abiks peremees Tiit Niilole. Niilo lubas Dimediumi meeskonnale leida sobiva töö ja tõdes, et kuigi Nopri talus elavad lehmad nutilaudas ja toodavad puhast piima, tuleb piimatoodete turul ellu jäämiseks pingutada: „Ükski lett ei oota. Tühi ruum tuleb meil kõigil, kes me toodame, tekitada oma kvaliteedi ja tasemega.“ Samas väljendas Niilo lootust, et tulevik on helge: „Usun, et see, mis piima ümber toimub, saab olema positiivne ja kõik, mis lavalt kuulsime – eeldused Eestil olla edukas piimariik ja meil mitte ainult oma rahvast toita, vaid sellest ka elatuda ja lisaväärtust küla vahele jätta, on meie võimalus ka aastakümnete pärast.“
Peale paneeldikussiooni ja arutelusid jätkus Dimediumi juubelipidu lustilisemas rütmis. Rõõmustati jällenägemise üle ja filosofeeriti lahkes keskustelus suurtel teemadel. Augustiõhtusse lisas maagiat tuleteater Zerkala.
Tuhat tänu kõigile külalistele ja kohtumiseni Dimediumi XXVI aastasümpoosionil juba uue aasta neljandal neljapäeval.
Terve looma nimel
Dimedium
