Aasta neljas neljapäev on Dimediumi sümpoosioni päev olnud juba kakskümmend kaks aastat. See on pikk aeg, võiks isegi öelda, et terve põlvkond. Sel puhul otsustasime sümpoosioniks koguneda pisut teistmoodi – esmakordselt selle sõna kõige ürgsemas tähenduses.
Dimediumi nõukogu esimees Kadri Kullman püsitas juba 22. aastat järjest oma tervituskõnes retoorilise küsimuse – „Mis on sümpoosion? – See on pidulik jooming, mille käigus pisut ka filosofeeritakse.“ Vana-Kreekas tähistati sümpoosionidega mitmeid tähtsaid sündmusi, kus arutati filosoofilisi küsimusi, improviseeriti kõnesid ja mõistatati mõistatusi. Tegemist ei olnud ohjeldamatu pidusöögiga, vaid jumalatele orienteeritud seltskondiku rituaaliga.
Tartus Vilde ja Vine restoranis toimunud Dimediumi 22. sümpoosionile palutud seltskonnas ei viibinud seekord keegi esmakordselt. Vastupidi, päris mitmed olid sümpoosionil juba 15. ja enam korda! Seda, kui mitu pitsi või raamitud pilti kellelgi koju kogunenud on, lõpuks kokku lugeda ei jõutudki, kuid ühtse „hõimu“ tunde sai kätte igaüks.
Õhtut rikastasid dimediumlaste inspireerivad sõnavõtud, naljad ja ka sügavamad mõtisklused. Koos vaadati Dimediumi 25. juubelifilmi ja nauditi närvekõditavat, humoorikat ja müstilist mustkunstietteastet tulevärgi, valgete tuvide ja põlevate rahatähtedega. Hiliste tundideni tantsutasid pidulisi legendaarsed rokisaurused ansamblist Paradoks.
Meie riigi sajanda tiivalöögi eel soovime veelgi tugevamalt rõhutada, kui oluline on meie järeltulevatele põlvedele edasi anda sõnumit kohaliku värske ja puhta toidu olulisusest. See, et meie lapselapsed sööksid kodumaist toitu ei ole iseenesestmõistetav ja meie kõigi ühine ülesanne on sellesse vastutustundlikult suhtuda!
