Jaanuari keskel toimus Dimediumi ümarlaud loomaarstidele "Lehmade ja mullikate sigimist parandavate meetodite kasutamine". Piirkondlikke ümarlaudu korraldatakse talvel ja kevadel üle kogu Eesti.
Loomaarst Ulrika Tuppits (VetPoint OÜ) annab ülevaate sigimishäiretest, tutvustab uuenenud lahendusi sünkroniseerimisskeemides ning annab näpunäiteid selle kohta, kuidas valida just oma farmi jaoks sobivaim skeem. Lisaks saavad kuulajad ideid, mida võiks veel proovida, kui lehma tiinestumine tundub võimatu.
Ümarlaua esimeses pooles tuletati meelde lehma suguhormoonide toimimise põhimõtted puberteedist poegimiseni. Ulrika Tuppits tõi välja olulise sarnasuse puberteedi saabumise ja poegimisjärgse taastumisperioodi vahel. Mõlemal juhul alustavad munasarjad tööd sarnaselt, mida tuleb seemendustega alustamisel arvestada.
Patoloogiate diagnoosimise puhul käsitleti eelkõige riskifaktoreid. Tõdeti, et günekoloogiliste haiguste algpõhjuseks on enamasti häirunud ainevahetus. Erandiks võib-olla kaksiktiinus, millega kaasneb palju terviseriske kuni seemenduseni välja. Peaaegu kõik sigivuspatoloogiad saavad alguse siirdeperioodist või poegimisjärgsest ainevahetuse taastumise perioodist, kuid probleemid sigivusega ilmnevad kuid hiljem, mille seostamine poegimise hetkega on juba keerukas. Selle puhul aitab Ulrika sõnul just korrektne diagnoosimise metoodika ning süsteemne andmete haldamine igas farmis.
Enamus kohalviibijatest olid pika kogemusega loomaarstid ja kogemusi vahetada oli põnev. Vaateid on erinevaid ja igal loomaarstil on oma väljakujunenud raviskeemid. Üks intrigeerivamatest teemadest oli sünkroniseerimisskeemide kasutamine ja tiinestumise parandamine. Ulrika lähenemine sünkroniseerimisele on tema sõnul lihtne, kuna tema kasutab alati sünkroniseerimisele eelnevalt ultrahelidiagnoosi, siis määrab ka ravi vastavalt looma seisundile. Milline on selle skeemi nimi, polegi nii oluline. Tähtis on teada kõikide kasutatavate ravimite toimet, oodatavat tulemust ning võimalikke kõrvaltoimeid.
Kui lehmad hästi enam tiineks ei jää, peaks alustama regulaarsest karja kehakonditsiooni hindamisest ning longete uuringutest - nende abil saab karja tasandil hallata peamisi viljakust vähendavaid faktoreid. Edasi tuleb pöörduda tagasi oma andmestiku juurde - kui palju siirdeperioodi patoloogiaid farmis esineb ning kas nende diagnoosimine ja ravi on metoodiline, regulaarne ning pidevalt karja vajadustele kohandatav.
Selleks, et ilma sünniks vasikas, on vaja kahte suguvõimelist looma – nii pulli kui ka lehma.
Kuna me töötame enamasti ikkagi külmutatud spermaga, on vajalik teada kasutatava sperma kvaliteeti ja seda, kas spermakäsitlus on korrektne.
